teisipäev, 27. september 2016

Fort Lauderdale ja Washington DC

Laupäev jätkus meil uberi reisiga Fort Lauderdale'i, kust õhtul läks lend edasi, aga päev oli vaba. Esialgu tahtsime minna kuskile shoppama, aga me lennujaamast panime sisse Galleria Malli ja no see UBER natuke saatis meid valesse kohta ja kui juht meid maha pani ja me sellest aru saime, olime me juba lootusetult kadunud. Aga naljakas oli ikkagi. Lõpuks kirjutasin Triinule, kes on mu sugulase sõbranna ja kes elab seal, et me oleme kadunud ja nalja nabani. Ta naeris ka pisut meie üle. Lõpuks leidsime me uue uberi ja läksime ikkagi malli, aga tuli välja, et Guessi pood, mida me otsisime, oli vahepeal kinni pandud ja seda lihtsalt ei oldud kodulehelt maha võetud. No milleks eksole. Tatsasime siis niisama veidi ringi ja jalutasime kilomeetri Burger Kingi, sest seal olid mingid Cheetose kanafriikad. Juba nimi on väga fancy. Ettetuttavalt ütlen, et maitsesid ka imehästi.


Hiljem Triin käskis meil tema juurde minna ja me siis läksime ja kusjuures avastasime tõsiasja, et me küll oleme pikalt suhelnud, aga näinud ei ole me reaalselt mitte kunagi. Päris huvitav. Igal juhul kohtusime siis veel Tyga ja hiljem liitus Matt, kes tuli meile Lexusega järgi (mille tagaistmel olid ka konditsioneerid) ja viis meid paadiga sõitma. Ilmaga ei jopanud, lõpuks näitas Florida palet ja vihma sadas, aga no pliis, kõigepealt Lexus ja siis paat? Tee viis meid Cheesecake Factorysse, sest milleks minna mööda maad kui saab mööda vett. Factorys sai omajagu nalja, sest teenindaja ei olnud just tasemel ja nii ei toonud ta meile ei leiba alguses (mis on cheesecake'i firmavärk) ega täitnud kordagi Triinu veeklaasi, sest Triin oli alguses esimene, kes julges küsida, kus kurat meie leib on. Lõpuks muidugi kui teenindaja tuli minult küsima, kas mul kõik hästi, siis ma ütlesin, et no ei ole, leiba ei ole ja ta vabandas ja ütles, et ta kohe toob, kui see valmis saab, et see on ahjus ja ma ütlesin talle, et tead, mine võta see palun kohe ahjust välja ja too siia, sest ma väga tahan seda. Kusjuures, toodigi. Me sõime kahepeale jäätisekokteili (oreo küpsistega mmmmmmm..) ja juustukoogi, aga see viimane ei olnud väga hea, seega pool jäi alles. See eest seltskond oli väga äge, mulle meeldis see, et Triin võttis kohe alguses hoiaku, et me räägime inglise keeles, sest Matt on ka seltskonnas ja nii sai meil kamaluga nalja. Ei olnud väga kaugel hetk, mida emps iga kord kardab, kui ma USAsse lähen - et ma ei tulegi tagasi.



Kahjuks aga kõik hea lõppeb kord ja nii tõi Triin meid tagasi ja me tellisime uberi ja läksime lennujaama, kus pärast pisukest seismist turvakontrollis, sest Sirle kott võeti maha (sees olnud minu arvuti pärast), saime ka saali ja üsna pea ka lennukisse. Lennukis passisime me mingi 40minutit, sest me ootasime mingeid reisijaid teiselt lennult. Lihtsalt istusime ja ootasime. Lõpuks oli kell üle üheksa, kui me alles liikuma hakkasime.

Maandusime veidi enne keskööd ja leidsime ka kohvrid pärast pisukest ootamist ning ootasime nii umbes 40 minutit hotelli transfeeri ka. Hotelli me ei bookinud, sest ma olin kange ega olnud nõus üle saja dollari maksma. Jõudsime siis mingi kell üks hotelli ja moosisin mis ma moosisin seda kutti seal lauas, allahindlust ta ei teinud. Lõpuks ütlesin, et aga kui ma netis bronnin, siis on ju odavam ja ta ütles, et on jah. Üritasime alguses siis broneerida, aga kuna kell oli üks, siis sama päeva kuupäeva enam valida ei saanud ja nii ütles too kutt, et me valiks siis pühapäeva vastu esmaspäeva ja siis muutus hind 109$-lt hoopis 79$-le. Arvasime, et ta muudab selle ka koos kuupäevaga ära, aga nope, ta ei teinud seda ja nii me põhimõtteliselt saime ikka selle hinnaga, mis me tahtsime. Hurraaaa! Toas käisime pesus ja ajasime juttu ning kahest oli tuba pime ja lapsed unemaal.

Pühapäeva hommikul oli äratus 7.30, et minna sööma ja siis shuttle-ga rongijaama ja sealt rongiga Washington DCsse. Pärast elu Ameerikas ja nelja reisi USAsse viis mu tee lõpuks pealinna. Optimistlikult jalutasime rongijaamast Kapitooliumi ette, et sealt minna edasi Valge Maja juurde ja sealt edasi Monumendi juurde ja no sealt veel teise monumendi juurde ja nii me lõpuks kõndisime 30kg kohvrid käe otsas 10km läbi linna. Mis seal ikka. Hull oli see, et terve selle aja jooksul nägime me täpselt ühte söögikohta ja siis oli sisuliselt tagasi alguses, seega pärast u 8km kõndimist pidime veel 2km kõndima ja no see võttis küll veidi hingetuks. Linn ise oli lahe selles mõttes, et äge näha kõiki neid filmides nähtud asju, aga samas tundus see üsna mõttetu näiteks mitu päeva olemiseks. Pärast uberi juht ütles ka, et downtownis ei olegi söögikohti, et eemale tuleb minna.









Niisiis pärast viite tundi linnas, sõime kõhud täis ja tellisime uberi, kes oli üks pisike mustanahaline poiss, kes oli sokkis. Meganaljakas. Ta suutis meie kaks suurt kohvrit isegi priusesse ära mahutada ning algas meie tee Reagani lennujaama, kus me aru saime, et see pole õige koht ning hetkel, kus meie lennuni oli 2 tundi, alustasime sõitu 30min kaugusel asuvasse Dulles lennujaama. Ma olin selleks hetkeks nii väsinud, et ma ei hakanud isegi mõtlema, mida see meie jaoks tähendab. Lennujaamas täiesti siiralt jooksime pagasiletti, kus õnneks enne meid polnud ühtegi inimest ja saime kiirelt läbi. Teenindaja lauas oli üpris segaduses meiega, sest Sirlel olid sinised silmad, aga passipildil pruunid ja minul olid pruunid silmad, aga passipildil sinised ja ta ajas meid mitu korda segamini ega saanud lõpuks üldse enam midagi aru. Päris naljakas oli, aga samas meilt küsiti terve reisi jooksul korduvalt ja korduvalt, kas me oleme õed. Ja kas me oleme prantslased või venelased või hispaanlased. Viimast lausa nii tihti, et meiega ka pidevalt räägiti hispaania keeles. 

Hüpates Ameerika seiklustest kiiresti edasi, siis lend oli kell 18, kestis 6,5-tundi ehk täpselt kui oli kesköö meie jaoks ja aeg magama minna, keerasime me 7 tundi kella edasi ja oli hommik ja öö jäi lihtsalt vahele. Teine lend oli umbes kaks tundi ja kui me koju jõudsime, olime me 48-tunni jooksul maganud umbes 6 tundi ja keha oli lihtsalt nii sassis, et kui ma lõpuks kodus pea padjale panin, magasin hetkega ja ärkasin kaks tundi hiljem just kui oleks see uni kestnud sekundi. 




Kokkuvõte, emotsioonid ja väljaminekud järgmises sissekandes. 

laupäev, 24. september 2016

Carnivali kruiis - Mehhiko, Jamaica, Kaimani saared

Hommikul saime laevale hotellitransfeeriga, mille järgi hotell ka sai mingil määral valitud. Hotelliga üldiselt jäime me rahule, tuba oli ilus, kahe voodiga tuba oli päris suur ja mõnus ning otse uksest oli bassein, mida me kasutamata ka ei jätnud. Ainuke probleem oli internet, mis meie toas kuidagi levida ei tahtnud, no lihtsalt ei ulatunud, aga saimegi rahus muude asjadega tegeleda. Hinna poolest (maksime u 300€ kahele neli ööd) vastas kvaliteet rohkem kui vaja ning seal võiks olla teinekordki.


Tagasi laeva juurde. Sõitsime bussiga sadamasse, kust võeti meie kohvrid ära ning me rõõmsalt oma check-ini asusime tegema. Samast sadamast olen ma kruiisile läinud nüüd juba kolm korda, seega see oli väga tuttav. Laevale saime tänu uuele süsteemile, kus pidi online check-ini tehes märkima, mis kell saabume, väga ruttu, sest ma märkisin meie saabumisajaks 12 ja check in avati alles 12.30. Kuna me aga olime 12.30 juba laevas ja kajutid said valmis 13.30, läksime kohe Lido tekile ja asusime sööma. Ojee, ma ei väsi kordamast, et suuresti söögi pärast mulle see laevavärk meeldib. Lõpuks leidsime oma kajuti ka üles, mis oli teisel tekil ja oma koridori viimane, seega hästi loogilises kohas ja terve reis leidsime selle lihtsalt kogu aeg üles, ikka aga suund laevaninasse ja otse alla.


Esimene nii öelda tutvumisring Sirle jaoks laevaga oli sail-away party, kus tantsiti ja kohtusime Cruise directoriga, kelleks oli Chloe. Ta küll ei olnud nii awesome kui Matt eelmine aasta, aga sellegipoolest sai oma tööga kenasti hakkama. Alguses olid minu jaoks võõrad tantsud ehk ma püüdlikult õppisin neid ja järgnesid mulle juba tuttavad, aga me pidime poole pealt jooksu panema, sest ma suutsin oma läätse silmast ära hõõruda ja nii pidime minema kajutisse asja klaarima. Ma nagu nii olin läbimärg ka, seega oli hästi.

Edasi oligi aeg ennast valmis sättida ja õhtusöögile minna. Kui liftist välja tulime, ütles Sirle kohe, et kuula, eestlased. Olidki. Me esimese hooga tere ütlema ei läinud, kuigi nende kõrval seisime, aga kuna meid oli pandud ka ühte lauda istuma, siis sinna saabudes ütles Sirle kõva häälega, et "tundub, et eestlased on kõik ühte lauda pandud" ja siis olid teised ka päris üllatunud. Hiljem muidugi selgus, et üks nendest tüdrukutest tunneb mu venda ja üks naistest oli lugenud minu blogi, et kuidas laeva peal käituma peaks, seega jäi üle ainult käsi kokku lüüa ja mõelda, küll see maailm on ikka väike.

Õhtusöök maitses hästi, kuna kõht oli omajagu tühi ja nii jagasime me eelroaks fritüüritud kalmaari ja quesadillasid (vale, ainult üks quesadilla oli) ning pearoaks võtsime lõhe, mis on ka kolm eelmist aastat mu lemmikroog olnud. Kusjuures neli järgmist eestlast võtsid ka selle lõhe. Magustoiduks võtsime Sirlega sulanud šokolaadikoogi jäätisega, mis on kogu Carnivali pariiimmm magustoit ja mina võtsin lisaks juustuvaagna ja Sirle puuviljad. Tutvusime ka teiste eestlastega ja ma vastasin nende tuhandele küsimusele laevaga seotult, mis oli omamoodi lahe, aga ma näiteks ütlesin Sirlele, et ma küll ei mäleta esimest kruiisi, et kuidas ma üldse sinna sain või miks ja kuidas me oma küsimustele vastused saime. Emps äkki mäletab paremini. Meie teenindajad sel korral olid kõik mehed, peakelner oli Paul, täitsa nagu Eesti poiss, tegelt oli Peruust pärit. Teine kutt oli Raymundo, Filipiinidelt. Ja see jünger (kolmas teenindaja) vist oli Neagah või midagi säärast, Balilt pärit.


Pärast sööki oli aeg minna õuekinno, kus näidati filmi Intern ja oh my god, kui lahe on õues tähistaeva all suurelt ekraanilt pikutades filmi vaadata. Film lõppes 21.30 ja 21.45 viis meie tee suurde saali, kus toimus Welcome Abroad Show. Esialgu tegi Chloe paar mängu, mis olid päris naljakad ning siis tegid tantsijad paar tantsu ka meile. Üsna lühike oli see show. Edasi viis meie tee ööklubi otsima, seal jagati tasuta šampust ja no ma ju sündinud tantsulõvi. Esimene DJ oli hullult hea, 20 laulu järjest head, aga see põhidiskor, DJ Humidity ei olnud mu suur lemmik, ta oli vanem, juba halli peaga ja no ei saanud ta aru, mis tümpsu noored tahavad. Aga üleüldiselt oli hea pidu ja magama läksime ikka hea tujuga.

Teine päev oli sea-day ehk laev merel. Me ärkasime alles mingi 10.30 ja läksime hommikust sööma nii hilja, et peaaegu jäime ilma. Seda me muidugi avastasime alles õhtul infovoldikut uurides. Edasi me olime non-stop õues, saime päevitustoolid esiritta ja sealt oli nii hea vaadata kõiki mänge kui ka võtta päikest. Ja viimast tegime me palju. Õnneks Miamist saadud valus laks esimesel päeval õpetas ja nii oli mul näiteks otsaesine kogu aeg valge kreemikihi all ja selg ei näinud päikest mitte kordagi. Vees olime ka pool aega, sest väljas oli lihtsalt niiiiiiiii palav.

Sea-day mänge oli paar tükki, näiteks kokteilitegemise mäng, mille võitis üks naine DCst ja siis mingi mäng, kus vist selgitati välja parim piraat, sest piraaditeemaline päev oli, aga ma täpselt ei saanudki aru, igal juhul mehed tantsisid ja tegid trikke ja üks Tšiilist pärit mees võitis. Lisaks oli jääskulptuuri lõhkumine ja siis meile aitas, sõime natuke värsket kraami salati ja puuviljade näol ning kebisime kajutisse, et õhtuks ennast valmis panna. Enne me muidugi jäime magama ka.



Õhtusöök oli pidulik, seega panime selga kleidid ja kingad ja läksime. Nägime ka paari ballikleiti, aga üldiselt oli olukord rahulik. Meie kõrvallauas mingid maakad ameeriklased näiteks olid pusade, plätude ja nokamütsiga. Suht sama ju.. Teised eestlased hülgasid meie laua, kuna tahtsid oma sõpradega koos olla ning nii jäime me suurde ümarasse lauda hoopis kahekesi. See meie indu muidugi ei vähendanud.  Eelrooga jälle jagasime, proovisime fritüüritud oystersit, mis vist peaks olema auster ja ei kuulnud minu lemmikute hulka. Pearoaks valis Sirle kanarinna ja mina ribi, mis oli lihakäntsakas ning magustoiduks skoorisime lisaks juustu-ja puuviljataldrikule ka pähklikoogi ja creme brule. Mmmmmmm...


Teenindajad esinesid ka meile ning Paul rääkis veidi juttu, kuidas ta on 10 aastat laeval töötanud ja kuidas tal on 2 väikest tütart kodus. Mega armas!

Hiljem käisime showl, mis algas klaverimängu ja lauluga ja läks lõpuks tantsuks üle ka. Sel korral oli oluliselt parem kui eelmise õhtu show. Lisaks käisime õues kinos, vaatasime Kariibimere piraate, sõime popcorni (mille ma kogemata ümber ajasin) ning nautisime jälle öist pimedust, aga ülemõistuse sooja ilma.

Kolmas päev oli lõpuks maal, meie peatuseks Ocho Rio, Jamaica. Kui esialgu me arvasime, et paneme kohe maale minema kui randume, siis lõpuks tundus uni ka päris tore olevat. Kella kümneks saime siiski söödud ja valmis ja asusime teele. Ma olen Jamaical varem käinud, aga siis olin ma teisel pool saart ja käisin nii pikal ekskursioonil, et ise saart avastada ei jõudnudki. Sel korral otsustasime me jalutada ringi, käia rannas ja tutvuda kohaliku eluga. Viga. Suur suur viga. Igasuguseid giide, autojuhte, taksosid ja niisama aitajaid oli nii palju, et kui ma lõpuks Sirlelt küsisin, kas ta on kuri või ta on vihane, vastas ta mulle tigedalt, et ta on niiiiiiiiiivihane. Lõpuks mingi "aitaja" käis meile nii närvidele, väitis, et ta ainult aitab ning meie ütlesime, et meil pole abi vaja, siis ta sisistas meile needuse peale ja karjus üle tänava, et me enam kunagi Jamaicale ei tuleks. Tore lugu küll. Edasi leidsime me kogemata ranna, mille eest pidime sissepääsuks 5$ maksma, aga selle eest lubati meile wifit ka, seega me nõustusime. Rand oli mõnus ja üsna laeva ligidal, nii et saime ujuda ja pilte teha ning päevitamisest puu alla peitu pugeda. Puu otsas kasvasid "sidrunid" ja need kukkusid meile paar korda pähe, aga mis seal ikka, igas meepotis on tilk tõrva.









Pool tundi enne "all on board" aega läksime me margariitasid jooma, mis olid maxveidrad ja jõudsime napilt laeva tagasi, aga ega nad ilma meieta poleks nagunii lahkunud. Peale meid oli nagunii veel paarsada inimest. Laevas haarasime mingid võiksid kaasa ja läksime kajutisse, sõime ja üritasime siis soolast, liivast ja päikesekreemist nahal lahti saada. Jube lihtsalt, mismoodi nahk kleepus.


Kella kuueks oli aeg jälle õhtusöögile minna ja me ootasime seda täiega, kõhud olid tühjad ja no meie teenindajad on nii naljakad ja lahedad. Restoranis anti menüüd ilma paberiteta, kelner ütles, et täna dieedipäev. Nali. Eelroaks võtsime viis rooga. Ei ole nali. Otsustasime Pauli juhtimisel proovida erinevaid asju ja nii me siis muudkui jagasime ja jagasime neid.

Pärast sööki oli jälle etendus, sel korral 80ndate tantsud ja laulud ning see oli päris hea, see esinejategrupp on sel korral väga tugev, ühtegi nõrka lüli ei ole. Hiljem me plaanisime küll igasugu klubisid ja tantse ja värke, aga hommikune kella 7ne ärkamine tiksus valusalt kuklas ja nii uinusime üsna varakult.

Hommikul olimegi seitsmest püsti ja sööma ja kaheksa ajal tenderiga maale. Või võib olla oli kell pisut rohkem. Igal juhul kolmanda laevaga me läksime. Peatuseks siis Kaimani saared. Maal võtsime kohe bussituuri mööda saart, eelmisel korral ma juba õppisin seda, et laevast ei tasu võtta, kuna laevas see 54$ ja maal 20$. Meie bussis oli kokku 8 inimest pluss bussijuht, kes tundus u 60+ tädike, kes sündinud ja elanud Kaimani saartel ja oli väga väga uhke selle üle. Ta rääkis huvitavaid kohalikke lugusid ja mingist mehest, keda ta kutsus ainult "He"-ks, vahepeal ajas täiega naerma, et ta kasutas seda nime nagu Voldemorti nime kasutatakse Harry Potteris. Ühesõnaga on mingi üks mees, kes tuli saarele ja kellel on palju raha ja kes nüüd muudkui ehitab ja lammutab ja korraldab ja valitsus annab talle aina lubasid ning kohalik rahvas ei ole rahul, sest Ta hävitab saare rahulikku elu. 2004.aastal oli Kaimani saartel orkaan, mis pühkis suure osa maatasa, kaasa arvatud ühe hotelli, mis aga ehitati 16 nädalaga püsti tagasi. Surma sai 2 inimest, aga pärast orkaani paarsada veel, sest puhast vett ei suudetud enam piisavalt pakkuda ja nii said nad hukka. Tuur viis meid ka Helli (ingl k põrgu), mis on Kaimani üks kuulsamaid kohti ja ongi konkreetselt laavakivide peal asuv linnake, päris põnev vaatepilt oli. Lisaks käisime rummitehases, kus hommikul kell 9 pakuti meile erinevaid jooke ja me rõõmsalt kõik ära ka jõime. Käisime veel ka valitsuse juures, vaatasime uusi ja vanemaid maju, käisime ilusas rannavaatepunktis, delfiinide show'd vaatamas ning lõpuks tahtis üks vanapaar mu ära lapsendada, sest ma olevat nii naljakas.












Tuur lõppes punktiga rannas, kus me maksime 2$ sissepääsuks ja meie, mäletades hästi eelmise päeva kleepumist pärast soolast vett, maksime selle lahkelt, peaasi, et dušš olemas oleks. Kui me ranna äärde ära kõndisime, tahtsin peaaegu nutma hakata sellest õnnetundest, et see oli täpselt sama koht, kus me empsiga aasta tagasi olime. Lihtsalt meie kõndisime sinna mööda mere äärt ega tulnud selle pealegi, et sinna sisse minna ja ennast puhtaks pesta, sest ega pärast ei vaadanud enam keegi, kes kust tuli. Tegime vee ääres paar(sada) kohustuslikku pilti ja ülejäänud kaks tundi lebotasime ainult vees. Ma reaalselt siiralt päevitasin kokku 6 minutit ja no te võite juba aimata, mis värvi ma õhtuks olin. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see päike mind nii väga tahab kogu aeg. Ma isegi küsisin Sirlelt mingi hetk, et kui tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest, siis kes see on, kes enda omadest ka ei õpi? Eelmine aasta sain ma maxpäikesepõletuse just nimelt Kaimani saartelt.





Seal vees tutvusime ka selle vanapaariga rohkem, kes mind lapsendada tahtsid ja rääkisime erinevaid asju ning lõpuks tuli välja, et nad on iga õhtu käinud buffee lauas söömas, sest nad ei teadnud, et õhtusöök on restoranis. Aitasime neil vaadata, millises restoranis neil laud on ja saatsime nad sinna, aga hakkasime siis mõtlema küll, et aga võib olla kõik ei tulegi selle peale, et kui on open buffee, siis on kuskil veel restoran.

Kell kaks tuli meile takso järgi ja viis sadamasse, tee peal hakkas mega paduvihma sadama ja see ei lõppenud järgmised 10 tundi. Lihtsalt sadas ja sadas ja sadas. Olime märjad nagu kiisupojad. Lõpuks laeva tulime eelviimase paadiga ning haarasime kiirelt söögi, käisime kiirelt pesus ning ma jõudsin enne õhtusööki teha ka kiire uinaku.

Õhtusöök oli jälle lõbus, meid tuli vaatama üks teenindaja, kellele ma teisel päeval pilgu peale panin (Siin oli Pauli käsi mängus) ning meie kõrvallauas istus üks meeeeeegaarmas kutt ja kui ta ära minema hakkas, hõikasin Paulile, et heeeeiii pliis küsi ta number ja ta kuulis seda ning ütles mulle, et näeme õhtul klubis. Etteruttavalt ütlen, et nägimegi. Sööke sai jälle proovitud ühte ja teist ning teenindajad tantsisid meile Happy tantsu ka. Ses mõttes oli naljakas, et ümber meie laua tantsisid viis kutti ja neist üks tegelikult ainult followis neid liigutusi, ülejäänud panid sajaga segast, aga armas oli ikkagi.

Õhtusöögi järel seadsime sammud showsaali, kus toimus 70-80ndate show ja see oli iseenesest vägev, aga kuidagi jäi häirima see, et kõik show'd olid mingid minevikuteemad, tänapäeva poplaulud oleks ka väga lahedad olnud. Igal juhul pärast show'd käisime me vaatamas filmi, milleks oli Marslane, mis on minu üks lemmikuid filme läbi aegade ja nii sundisin ma Sirlet ka seda vaatama. Võtsime kohad esiritta, laenutasime tekid, võtsime popcorni ja jäätist ja show võis alata.


Film lõppes kesköö paiku ja siis käisime tiiru klubis, kus mängiti mustade tümps tümps mussi ja see ei läinud meile üldse peale. Otsustasime, et lähme vahetame riided ja proovime siis uuesti. See ei aidanud absoluutselt. Õhtu ilusaks tegigi Jeremiahiga kohtumine, aga umbes viis lugu pidasime me vastu ja siis lahkusime ikkagi.

Järgmisel hommikul oli meie laev jõudnud Mehhikosse, Cozumeli. Mu kolmas kord seal ja ei saa kunagi küllalt. Megatargalt panime ühest poest läbi, poodide külakesest läbi, otse taksopeatusesse, sealt võtsime kaks inimest kampa ja läksime neljakesi 12$-ga Chankanaabi parki. Sealt ostsime targalt Sirlele delfiiniga ujumise paketi ja mulle pargi pileti ja võiski meie päev alata. Sirle oli ülirahul selle ujumisega ning kui me lõpuks avastasime, et tal oli väga kehva fotograaf olnud, siis ma natuke tegin seal draamat ja ta lasti uuesti vette, et musipildid ilusamini teha. Ja siis jäi ta 120% rahule. Mina käisin vahepeal uurimas, kus Amaya on, kellega ma kolm aastat tagasi ujumas käisin ning näidati teda ka mulle. Ja tema pisike poeg Frances, kes siis oli alles tibupojakene, oli ka nüüd suur suur. Mõnus meenutus.






Hiljem käisime veel ka sealion showl, mis oli veel ägedam kui eelmine kord, üks merilõvi konkreetselt laulis! Mikrofoni!!! Whaaaaat..

Selles pargipaketis oli ka basseiniala, kus me lebotasime mõne aja ning tegime mere ääres ka pilte, aga sinna ma üldse ei kippunud sisse. Sellest soolasest veest on mõneks ajaks väga kopp ees. Laevabassein on ka soolase veega, seega jah. Õeehhh. Umbes nelja ajal läksime pargist ära, võtsime seal ees ennast kampa mingite ameeriklastega, kes olid täiesti ahastuses, et nad ostsid laevalt sama paketi mis Sirlegi, aga neid ei lastud isegi mitte vette delfiinidega ujuma. Uurisid meilt, et kuidas me saime nii, et ise, et kuidas me oskasime. Hahaa nii lõbus on tark olla. Tegid meiega paarsada selfit ka ning jutustasid terve tee. Sadamas me läksime laiali, sest naine tahtis kullapoodi minna ja meie läksime rummikooki ja magneteid ostma. Selles mõttes on mul hea rahulik see aasta käia, et kõik kohad on juba käidud, ei mingeid magneteid ega muud paska.



Kella viieks, nagu planeeritud, jõudsime me tagasi laeva ja pärast väikest järjekorda olime kell 17.20 toas ja valmistasime ennast õhtusöögiks ette. Täpselt õhtusöögi alguses hakkas laev ka liikuma ja siis need teenindajad seal üritasid laudasid päästa, sest kõik asjad värisesid lihtsalt maha. Meie olime sel korral tagasihoidlikud, ainult kuus eelrooga, kaks pearooga ja neli magustoitu. Kahe peale. Eelroad olid hullult head ja huvitavad, austrid, tuunikala, lihapallid, kevadrullid, kreeka salat, flatbread koos maisi, seente ja krevettidega (jaa, ma sõin seda). Parimateks tunnistasime kevadrullid ja tuunikala ning kevadrullid skoorisime veel öise snäki ajal endale tuppa ka, mida me siis keskööl mõnusalt süüa saime. Ma ei tea, miks ma neid kunagi varem söönud ei ole. Niiiiii head.

Õhtul show'd ei olnud, oli mänguõhtu ja vaatasime me kõigepealt ära hashbro mängu, mis vist on mingi ameeriklaste teema, sest nad paistsid kõik seda teadvat, aga no meil oli ikka põnev vaadata, kuidas teistel läheb sellega. Pärast seda show'd käisime guest services, sest meil oli lõpuks see automaatne tip peale pandud ja me lasime selle sama lahkelt neil ka maha võtta. Täiesti maha, sest näiteks oma toateenindajat me esimesed kolm päeva üldse ei näinud ja no ta ei olnud eriti tasemel ega kohe kindlasti mitte väärt 30$ tippi. Im so sorry bro, aga nii on. Ja õhtusöögi omadele tahtsime nagunii ise jätta. Ülejäänud õhtu me kakerdasime ringi mööda laeva, avastasime kohti, kus me käinud polnud ning kella kümnest hakkas love-and-marriage show, mis on selle laeva vaieldamatult naljakaim mäng.

Valiti kolm paari - värskelt abiellunud, kõige kauem abielus ja aastapäeva tähistav paar. Kõige kauem sel korral oli 54 aastat, aga nad ei osanud inglise keelt piisavalt, et osaleda, seega võeti 39 aastat ja no nad olid täpselt sama naljakad, kui eelmine aasta vanapaar, kes võitis. Küsiti näiteks, mille muudaksid oma mehel suuremaks, mille väiksemaks, küsiti meestelt, "Sa ei ole näinud koledat enne, kui Sa ei ole näinud mu naise..." ja see vanapaari mees ütles, et naise tädi, teine mees ütles, et naise õde ja vastabiellunu ütles, et naise teksad ja kujutate ette, kui naiselt sama küsiti, ütles ta, et ilmselt mees vastas midagi lolli nagu näiteks tema teksad. Üldiselt ma ei oska seda olemust edasi anda, aga see on nii naljakas, et ma tund aega järjest naersin ja kõhulihased olid pärast jumala valusad.

Veidi enne keskööd algas õues megadisko, tantsiti ja möllati tund aega ja pärast seda olin ma nii läbimärg, et ma otsustasin, et aitab sellest jamast. Enne me muidugi avastasime, et buffees pakutakse Mehhiko toitu, aga me olime enne omale kevadrullid juba kajutisse sahkerdanud, seega me seda toitu lisaks ei võtnud. Läksime kajutisse ja tegime "midnight snack" kevadrullidega ja kahe ajal läksime magama ka.




Algas viimane päev laevas, sea day, suunaga Miami poole.  Ärkasime hommikul 10.30 äratuskella peale, et käia Guessi allahindlusel ning läksime siis sea day brunchile. Valisime laua, kus olid teised ka ja see oli ainuõige otsus, nii palju nalja sai. Kaks tükki olid ameeriklased, kaks tükki Filipiinidel sündinud, aga juba kaua USAs elanud ja no need ameeriklased, appikene kui naljakad. Ma ei jõua ära oodata kuniks ma saan selliste inimestega iga päev koos elada. Brunch ise oli lahe, me ootasime tund aega süüa, aga söök oli päris hea ja kuna me saime selle alles kell 13, siis see oli põhimõtteliselt lõunasöögi eest ka.

Päeva ülejäänud osa veetsime me päikese käes (niiiiiii hea mõte!!!!!) ja vahepeal oli meil päästeoperatsioon pagulased, leidsime keset merd kummipaadi mehhiklastega, kes üritasid üle ookeani Ameerikasse minna. Täitsa segased. Nad keeldusid meie abist, aga USA piirivalve käskis meil paigale jääda ja nii me siis seisime keset ookeani kaks tundi ja valvasime seda pagana kummipaati. Lõpuks pandi nad piirivalve laeva ja viidi minema. Nii palju nende unistusest Ameerikasse saada.


Õhtul oli aeg viimaseks õhtusöögiks. See on alati hästi kurb, sest nad laulavad ühte hästi kurba laulu ja ma alati nii õnnetu seal. Ja kuidagi toidud ka ei olnud nii tasemel kui ülejäänud päevad. Muidugi nalja sai veel sellega, et anti menüü mulle ja anti Sirlele ja järsku ütlesin Sirlele, et mhh samad toidud ju kui eile ja tema ütles, et ei ole ju? Ja avastasime, et meil olid erinevad menüüd. Raymundo kusjuures veel alguses kontrollis, kas paberid on mapi vahel (sest meil ju ükspäev olid tühjad mapid) ja siis kutsusin ta ja küsisin, kas ta oskab kommenteerida, miks meil Sirlega erinevad menüüd on. Ta hakkas täiega naerma, neil ikka juhtus meiega. Pärast nende viimast laulu ja tantsu tegime oma kolmikuga koos pilti ja jätsime neile kena kirja ka laua peale.




Õhtu viimaseks sündmuseks oli rokishow, mis Sirlele meeldis kõige rohkem, kostüümid ja laulud olid megacoolid. Lisaks võtsime vaarika mohhitosid, sest nii oli diil - viimasel õhtul proovime. Mõlemad pärast esimest lonksu muidugi ahmisime õhku, sest need ameeriklased on segased kokteilide tegemisel. Pärast show'd otsustasime, et siinkohal meie etteaste lõppeb ja nii läksime kohvreid pakkima ja jutustama ning uinusime juba veidi pärast kümmet.



Hommikul äratus 6.45, käisime söömas ja korjasime kogu kraami kajutist kokku ning kell kaheksa tatsasime juba välja. Piiril probleeme polnud, terminali eest võtsime uberi ja sellega meie seekordne kruiis läbi saigi.